Lugude jutustaja amet on aegadest, mil inimteadvus ärkas

Olla kirjanik on meelteseisund või lugupidamatumalt väljendatuna diagnoos. Samas on see sügavalt vaatepunkti küsimus – sobilik annus eneseirooniat on kahtlemata omal kohal, kuid selleks, et Jutustada Lugu nii, et Kuulaja seda kuulata tahab, kulub kindlasti ka parasjagu väärikust ära. Muidugi seab see omad piirid.

Ma panin selle lehe üles 2008 a märtsi esimesel poolel ja kirjutasin motoks lause, mis nüüd pisut vabandav tundub: „Kui sind ei ole internetis, siis ei ole sind olemas”. (Kõigepealt ma kirjutasin tegelikult: „Siin on kõik veel pooleli”. Sait ei saa iial valmis, taas nokitsesin [2015 sügisel] selle kallal põhjalikumalt, aga pärast mõnda aastat võib mistahes asja kohta öelda „valmis”...) Nüüd on koduleht ja loomingu elektrooniline avaldamine ammu norm. Tähtsam on, et avaldataval on ka mingi väärtus. Noh, lugejad otsustavad.

Siis ma kirjutasin veel: „Kord olid raamat ja e-raamat, nüüd on raamat ja paberraamat”. Ka see võitlus on tegelikult läbi ja meeldigu see või mitte, elame juba elektroonilise meedia ajastus ning midagi ei muuda see, et paljud eelistavad paberilt lugeda.

Ma ei ole blogi-inimene. Enamik blogisid ei demonstreeri muud, kui et kui vähe mõtteid tegelikult ikka ühte keskmisse pähe tuleb, ja mulle tundub selle teesi näitlike tõestuste avalikku ruumi ülesriputamine äärmise lugupidamatusena kaaskodanike vastu. Või öelgem pehmemalt -- see näitab, kui paljudel inimestel ei ole siin ilmas keda kuraditki teha.

Olen pannud üles suurema osa enda kirjutatud lühematest tekstidest ja mõnigi alajaotus on täna pigem visand kui lõplik variant. Kui tekib tahtmine minu või lehe kohta midagi öelda, siis ülal kontaktides on mail kirjas.