Valimislubadustest ehk käkikeerajad Eesti kallal

Miks toimub enamik eskapistlikke fantaasialugusid pseudokeskaegsel taustal? Üks põhjusi on kindlasti see, et uusaegse või veel hullem – tänapäevase ühiskonna suhete keerukus on lugejale pisut palju. Nalja pole, majanduse toimimist üritavad targemadki pead mõtestada läbi tuhandete teooriate, millest osa on muutunud selliseks obskuursete paramatemaatiliste indulgentside rägaks, et keskaegne skolastika mõjub nende kõrval päikeseliste intermeediumitena.

Kaduministeerium

Selgituseks –

Tegemist on pigem tooriku kui valmis artikliga – hakkasime jaanuaris Vabaerakonna jaoks varivalitsust kokku panema ja ühel hetkel sündis mõte teha midagi, mis kaudselt sarnaneks omaaegse NO99 Ühtse Eestiga (kaudselt sellepärast, et see on juba ära tehtud). Kavatsesime teha midagi, mis oleks küll selgelt nali (st vint on põhjalikult üle keeratud), ent mis samas puudutaks sügavalt tegelikkust ja paneks inimesed mõtlema. Noh, Tõsised Mehed arvasid, et ei tohi. Et me ei ole klounid.

Solgitud vikerkaar

Üritasin kooseluseaduse vastuvõtmise aegu panna kirja ka oma mõtted asjast, kuid ajakirjandus käitus siis nagu sotsid kogu aeg – selgrootult – ja igasuguste viisakate ettekäänetega saadeti mind pikalt. Ma polegi alati geniaalne ega selles asjas eriti aktiivne ka – tegemist on pseudoprobleemiga, mis ühiskonda lõhestab, ja võimalik, et kõige targem oleks vait olla.

Haldjaradade ahvatlus

* Nad olid vaevalt metsa vahelt välja jõudnud, kui Stefan relva haarates tee kõrvale põõsastesse viskus. Oldi jäi hetkeks nagu soolasammas seisma, ent laskus siis aegamööda kõhuli ja veeretas end teisele poole. Kui ta kaaslase poole vaatas, ajas see end ühe puutüve taha hoidudes püsti ja jõllitas jõele.

Vihmane ja vahvlilõhnaline jääkelder

Olin ka kaks päeva Paide arvamusfestivalil. Pühapäeva hommikul vaatasin meediat läbi, et saada aimu, kuidas üritus väljapoolt paistis, ja ei tea, kas nutta või naerda. Kohal oli hulk meie meedialaadseid tooteid, kuid selle asemel, et teha oma tööd, kajastasid need põhiliselt iseenda tegevust. Vaadake, päris ajakirjandus on selleks, et vahendada ühiskonnas toimuvat, mitte üritada seda produtseerida.

Lõputu juuni

Romaan "Lõputu juuni" on, ütleme, üsna eksperimentaalse avaldamislooga. Nagu öeldud, ilmus see kõigepealt ajalehes "Lääne Elu" järjejutuna. Kui romaan oli ilmunud, andsin selle (kulka toetusel) välja digiraamatuna. Ja nüüd, 2013 aastal sain toetust ka trükiraamatu väljaandmiseks.

Veelkord digikirjandusest

Asja sees olles paneb aeg-ajalt kannatuse proovile see internetiajastuga tekkinud fenomen, kus arvavad kõik, sõltumata sellest, kas nad asjast midagi teavad või – mõnel puhul – nende ajurakkude hulk üldse võimaldab midagi arvamuseks kvalifitseeruvat moodustada.