Reniardi lugu
Ennesõjaaegne kullakarva – Reniardi lugu
Kevad 2060
Ekraanid virvendasid tuhmilt.
Ekraanid virvendasid tuhmilt.
Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal maailmas pikkuselt neljas ja kuigi see auväärne koht oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga edetabelis kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja.
„Ago!”
Ta isegi ei reageerinud esimesel sekundil, nii sügavalt oli ta juba jõudnud harjuda Longhorn olema. Tegelikult oli see tuttav häälekõla, mis pani ta pead pöörama.
Mees vajutas arvutil tühikuklahvi, jõi klaasi tühjaks, libistas käed üle näo ja vahtis oma minuti tõtt talle kiretult vastu vaatava kaamerasilmaga. Väike videokaamera oli raamatutest ja salvrätikutest tehtud alusel temale suunatud ja ta võis natuke kaugemal teisel pool lauda õigesse suunda nihutatud telekaekraanilt kontrollida, et ta ikka õigesti kaadris oleks.
Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.
„Noh, see oli tegelikult väga lihtne,” lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule.
Siin on asjale lähenetud teisest küljest – miks peavad kõik kosmoseseiklused toimuma kusagil kaugel-kaugel (nii ajas kui ruumis)? Sugugi vähem aus ei ole välja mõelda põhjus, miks Maa on unustatud kolgas, kuhu vaid vähestel inimestel sealt suuremast maailmast asja on...
Seni kuulub sellesse maailma kolm lugu:
See raamat on natuke liiga suur, et siia tükkideks tegemata üles panna (ja seda pole kunagi olnud mahti teha...), nii et tuleb leppida .pdf-variandiga...
See raamat kuulub maailma, mida ma ise olen nimetanud Inimkonna Föderatsiooniks ja neid jutustab Föderatsiooni Julgeoleku kohalik abiline nii, nagu ta neist aru saab.
Samasse maailma kuuluvad veel 2001 aastal ilmunud Operatsioon „Ogaline Päike“ ja 2007 aastal ilmunud Keskpäevapimedus (mõlemad samuti kirjastuselt Fantaasia).
„Ma ei tahtnud üldse üles tõusta,” kavatses Ottomar Karo selle hetke kohta kirjutada oma memuaaridesse. Memuaare polnud mingil reaalsel kujul olemas, kuid mõnikord meeldis talle kujutleda, kuidas ta neid kirjutaks ja kõrvaltvaatajana, erapooletult oma tegemised üles tähendaks.