Ajast füüsikas ja ulmes

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

Ulmest siin külmal ja armetul maal

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Anthony Burgess, "Kellavärgiga apelsin"

Eesti päevaleht, 18. november 2005 Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad. Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “Tapamaja, korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse.

Märts 2008

See on esimene sissekanne...

Kahjuks valmistan ma pettumuse kõigile, kes arvavad, et sellest siin saab järjekordne blogi. Kuigi ei ole hea toon alustada eitusega, tunnen ma end piisavalt teadmaks, et klassikalist päevikupidajat minust ei saa.

Ma kirjutan parem kodulehe tegemisest -

Kunagi käis asi nii, et võtad tekstieditori ja alustad: <html><head><title>SV_koduleht</title></head><body> etc etc.

Küsimus pole isegi, et kes enam niimoodi teeb, vaid et palju on neid, kes saavad aru, mida ma üldse kirjutasin?